Kallis päevik,

See on meie noortevahetuse kolmas päev, ehk siis pühapäev, 23. august. Kell üheksa saime jõhkra äratuse osalisteks, sest poisid ootasid kannatamatult, et saaks hommikuse virgutajaga peale hakata. Peale võimlemist ja hommikusööki külastasime Ahvenamaa Parlamenti. Barbro, kes meile parlamenti tutvustas, rääkis meile palju huvitavaid ühiseid seiku Ahvenamaast ja Eestist, rääkimata põhjalikust ülevaatest Ahvenamaa ajaloost, mis ta meile andis. Peale seda saime kokku Danieliga, kes tutvustas meile Merekvartalit ning näitas lahkelt ka paari suve jooksul ise valmis ehitatud paati. Nägime täiel määral väikeste, väga romantiliste (jaa, romantiliste!) paadikuuride võlu ning saime sisse kiigata merekabelisse. Ilmselt arusaadavatel põhjustel ( :) )ületasime meile selle tuuri jaoks antud ajalimiidi ning hilinesime. Sellest polnud aga midagi ning peale lõunat arutasime veelkord läbi programmi, mida kavatsesime koolides läbi viia. Kõik said erinevad ülesanded ja ettevõtmise edukaks läbiviimiseks pidi meie meeskonnatöö olema supersmoothe.
Siis näitasime meie kolme lühifilmi: Vormsi Youth, Green Team ja Romeo And Juliet Go Green. Peale seda oli juba aeg jätta selja taha imekaunis Mariehamn ja reisida taksode ning autodega sadamasse, et alustada teekonda Föglö saarele. Vaade oli hingemattev, praam meenutas väga meie Reeta ja tuul tervitas meid pehmelt.
Paistis, et ümbritsev ilu oli ilmselt ka poistele positiivselt mõjunud, sest seekord nad ei karjunud ega piinanud kitarri, vaid päriselt laulsid ja mängisid imeilusasti. Päriselt.Kirjutasin seda praamil, ning ei suutnud ära oodata, millal ma näen Föglöt. Kui Föglö juba paistma hakkas, siis uskuge või mitte, see oli veel ilusam kui need kohad, mida me olime juba näinud. Hakkasin juba muretsema, et ei suuda nii suure hulga iluga toime tulla;)

Ringi liikusid kuulujutud, et õhtul toimub jalgpallimatš meie ja kohalike vahel. Kuujutud vastasid seekord tõele, kuigi kohalikud siiski ei ilmunud, aga matš toimus sellest hoolimata ning meil oli ka isekeskis väga lõbus! Peale väsitavat õues müttamist oli aeg hilisõhtuseks teeks ja snäkiks, siis oli kell juba ni palju, et oli viimane aeg juba pessu ja unemaale minna.

Seltskond muutus iga päevaga aina toredamaks ja need väikesed kaljused saared keset merd sundisid meid kõigele lisapunkte andma. Mina isiklikult oleksin kümnepalliskaalal andnud umbes... 150 palli. Ilma naljata! :)