Kallis päevik,


See ongi meie noortevahetuse viimase päeva reisikiri, nii kurb kui see ka pole.
29. august.
Ärkasime, sõime, võimlesime ning asusime viimase grupitöö kallale, milleks oli simulatsioonimäng. Jagunesime gruppidesse ning iga grupp valis endi hulgast kaks saadikut, keda saata nö mini-volikokku. Päevakorral oli selline probleem: õhus rippus kolm projekti, ent vallal oli raha toetada vaid üht neist. Sellel vallal oli keskuses üks vana tuuleveski, mis oli lagunenud ja hakkas juba möödujatele ohtlikuks muutuma, ehk siis vajas kiiret tegutsemist kas restaureerimise või lammutamise näol. Veski aga seisis sellise koha peal, et see oleks perfektselt sobinud staadioniks või bensiinijaama ja parkla rajamiseks. Üks grupp võitles siis vana veski püsimajäämise nimel, teine staadioni rajamise poolt ning kolmas bensiinijaama ja parkla ehitamise eest. Vaidlus, mis kiskus vahepeal ikka väga tuliseks ning mille käigus pakuti probleemile mitut väga huvitavat kompromissi, lõppes siiski kokkuleppega staadioni ja tuuleveski säilimise grupi vahel.
Sellest rollimängust õppisime, et otsuseid pole sugugi lihtne langetada ning et arvestada tuleb väga erinevaid aspekte. Peale rollimängu lõppu leppisime ikka kõik ilusti ära ja olime sõbrad edasi:)
Siis oli aeg juba sealmaal, et lõuna oli valmis ning peale söömist tegime veel viimase evaluationi ning arutasime tulevikuplaanide üle. Tore oli kuulda, et kõik need noored, kellega me need üheksa päeva koos veetsime, ootavad väga järgmise aasta noortevahetust, mis toimub juba Vormsi saarel:)

Tervel päeval oli kergelt nukker alatoon, sest lahkumine kripeldas kõigil südame peal ning kui kätte jõudis asjade pakkimine ning autole laadimine, olid kõik päris kurvad. Jätsime üksteisega kaua-kaua hüvasti, andsime lubadusi KINDLASTI taas kohtuda, vahetasime kingitusi ja kontakte, kallistasime, naersime, jagasime oma rõõmsaid mälestusi, tänasime, kallistasime veel ja tegime pilte.
Autod sõitsid ette ja ega keegi väga neisse istuma kiirustanud nagu tavaliselt. Lehvitasime nii kaua, kui saime. Kurb oli ära minna, aga samas oli rõõmus meel, et me olime ikkagi tulnud ja selle vahva kogemuse osaks saanud.

Nagu ütleb meie noortepass, siis saime sellelt noortevahetuselt paljupalju häid ning kasulikke kogemusi juurde. Tugevnes meie endivaheline koostöö, suhtlemis- ja organiseerimisoskus, arutlemisvõime, oskus terve grupiga arvestada ja milline suurepärane keelepraktika see oli!
Me usume, et meie grupis ei ole ühtki inimest, kes kahetseks mingilgi määral selles noortevahetuses osalemist ning kes poleks sellest projektist saanud uut jõudu ja uusi ideid, mida tulevikus rakendada selleks, et meie kõigi elu oleks parem, hoolimata sellest, et me kõik elame väikesaarel (kes rohkem, kes vähem, aga ikkagi). Tänu sellele projektile avanesid nii mõnegi silmad, et meis endis peitubki tulevik ning kui MEIE ISE EI TEE, SIIS EI TEE KEEGI TEINE AMMUGI. Oleme kõik tulvil ideid ja tahet muuta oma praegust olukorda paremaks ning teha oma hääl kuuldavaks!



Ilmselgelt oleks siinkohal paslik tänada neid, tänu kellele see projekt üldse võimalikuks sai:
1. AITÄH, AITÄH, AITÄH programmile Euroopa Noored, kes seda projekti rahastas (http://www.noored.ee/) Ilma teieta poleks me seda suutnud! :)
2. Aitäh Vormsi Vallavalitsusele, kes ka meie reisimist toetas!:)
3. Aitäh Mia Hanströmile, kes oli Ahvenamaapoolne organiseerija
4. AITÄH MARIS, et meid aitasid!!!!:)



























Te veel kuulete meist, ja see on lubadus! Ja muidugimõista ainult häid asju:) See on ka lubadus:)


Vormsi noored